Larusele kirjutatud tekst: Lugu sellest, kuidas ma oma verbaalsest abimehest peaaegu ilma jäin 06.11

Ühel tõelisel vahetusõpilasel on alati rääkida mõni tagantjärele naljakas äpardus (kui märkad võõramaise välimuse ja lõhkiste pükstega neiut kodu suunas lippamas, siis on täiesti võimalik, et ta on võtme puudumisel just üle kahe ja poole meetrise värava roninud ja sealjuures oma riided lõhki käristanud), piinlik seik (kui lisaks kõigile ülejäänutele ainetele, kukud sa koolis läbi ka inglise keele testis, hoolimata sellest, et tegemist on su emakeelega, siis võib natuke häbi olla küll), keelebarjääri tõttu tekkinud kohatu vestlus (kui vahetusema surmkindlalt väidab, et sööki valmistav vahetusisa on gerat „cock“, siis naeruturtsatus vahetusõpilase suust on igati mõistetav) või lugu ühistranspordiga eksimisest (kui Saksamaa keskkooli asemel avastad ennast hoopis Prantsusmaa piirilt, siis võib üsna julgelt väita, et istutud sai vale rongi peale). Minuga, kuni tänaseni, midagi uskumatult tobedat juhtunud polnud, kui just üks väike tulekahju vannitoas välja jätta. Järgnev kentsakas juhtum on aga ideaalne näide sellest, kuidas tõesti mitte ükski vahetusõpilane ei lahku külastatavast riigist ilma humoorikate ja kummaliste seiklusteta.

Pühapäevane imeilus päev, täpselt piisavalt soe ja varjuline, et võtta ette külaskäik kohalikku loomaaeda. Üsna ringkäigi lõppfaasis, kaelkirjakute ja sebrade asemel, köitis mu pilku hoopis teepervel seisev luksusauto. Just selle sama uhke kabrioleti pöörlevatest valuvelgedest saigi kogu lugu alguse. Hoolimata sellest, et sarja „Pimp My Ride“ on vaadatud rohkem kui kordi kaks, ei mäletanud ma, kuidas sõna velg inglise keeles kõlab. Lootuses, et ehk oskab „õde“ mu mälu pisut värskendada, lappasin ma kiiresti sõnastikku, et leida portugalikeelne vaste. Aga ei miskit: sõna „velg“ osutus tolle leksikoni jaoks liialt spetsiifiliseks, paremat tulemust ei andnud ka „ilukilp“. Naljaga pooleks sai öeldud saatuslik lause: „See sõnastik on nõnda kasutu, et ma võiksin selle lausa minema visata!“ Sel samal hetkel, kerget heiteliigutust imiteerides, pudenes raamat mu käest. Ja et oleks ta siis mu nina ette murule kukkunud, oh ei, lendas ikka kohe üle puusakõrguse aia, ületas meetrise mururiba ja maandus kraavi, mis on rajatud tõkestamaks elevantide pääsu inimeste juurde. Teisisõnu, mu sõnastik vedeles nüüd hiiglaslike imetajatega ühes aedikus (tuleb vist olla õnnelik, et me tiigripuurist ja alligaatoritest eelnevalt juba möödunud olime). Nii me siis seisime seal, üsna nõutute nägudega, kaks tütarlast ja kaks elevanti, meie vahel lebamas hindamatu väärtusega sõnaraamat. Kuigi kalkuleerides tundus, et sõnastikku oleks võimalik ka ise edukalt päästa, siis soovitas terve mõistus sellegipoolest pöörduda loomaaia töötajate poole. Aedikusse sisenemine oleks iseseisvalt õnnestunud küll ilma suurema vaevata ning ka sõnastiku kättesaamine poleks probleeme valmistanud, takistuseks oleks võinud saada ainult hilisem väljapääsemine. Kaheksakümne kraadise nurga all olev, silma järgi hinnates 1.75 meetri kõrgune telliskivisein, ei sisendanud just ülemäära suurt enesekindlust. Kuigi elevantidega ühte puuri lõksu jäämine oleks lugu ilmselt veel kordades värvikam muutnud, otsustasime ikkagi lõunapausil olevaid töötajaid oodata. Pärast paarikümmend minutit konutamist ja seletamist õnnestuski tabada elevantide hooldaja, kes meid lahkesti abistas. Veel viis minutit ja operatsioon „päästkem pudrunäpse eestlase väärtuslikem vara“ oligi edukalt lõpule viidud.

Ja tänase jalgpallikohtumse kokkuvõte: sel ajal kui iirlased jalgpalli tagusid, mängis Eesti meeskond Ungari kohtunikuga kaarte :)

5.09.11 - 21.10.11 a.k.a aeg, mil blogi puhkas talveunes

Jäin täna kooli kaheksa minutit hiljaks, sest õde magas pisut liiga kaua ning liiklus just ka kiiret kohalejõudmist ei soosinud. Vahva, teine nädal, juba olen halbade laste nimekirjas ja pidin koos teiste pahade õpilastega hilinejate klassiruumis järgmise tunni algust ootama.

Ja nüüd kiirelt lühidalt ja kokkuvõtlikult sellest, miks ma vahetasin kooli ja miks ma uues peres elan.

Eellugu:

· Enne minu saabumist oli peres nr 1 täpselt üks vaba tuba, kus vanaema aeg-ajalt ööbis, kui ta meile külla tuli.

· Pärast seda, kui noorem vend Mehhikosse oma vahetusaastale läks, vabanes ka teine tuba.

Muutused:

· Vend tuli vahetusAASTALT tagasi pärast ühte KUUD. Tema tahtis oma keskkooli õpinguid seal jätkata, kõik hinded siia üle kanda ja siis järgmisel aastal koos oma vanade klassikaaslastega lõpetada. Mehhiklased nõnda ei arvanud: ei mingit akadeemilist aastat, kultuuri aasta hoopis, KULTUUR ja KOGEMUSED on need mille pärast Rotaryga vahetusõpilaseks minnakse. Vennale see ei sobinud ja tuli tagasi (tegelikult on neid tagasituleku põhjuseid ilmselt pisut rohkem, aga las see jääda). Järele jäi ÜKS VABA TUBA.

· 90-aastasel vanaemal muutus tervis halvemaks, külastati arsti ja selgus, et on vaja minna operatsioonile. Taastumine sellest võtab aega vähemalt ühe kuu jagu ning selle perioodi jooksul vajab ta pidevat hoolitsust, kuna söömine on antud olukorras äärmiselt raskendatud. Seega vanaema kolis meie majja elama. Järele ei jäänud ÜHTKI VABA TUBA.

Tagajärg:

· Ruumi puudumisel tuli vahetada perekonda. (Võimalik, et lähen oma esimese pere juurde vahetusaasta lõpus veel tagasi, aga kindel pole siin miski.)

· Tuli vahetada kooli ja seda tegelikult mitte kolimise põhjusel, vaid lihtsalt seepärast, et jube kallis oli too, kus ma käisin, nii 70-80000 EEKi aastas (jah, ma arvestan asju ikka veel vanas rahas). Oli küll 50%-line õppetoetus, kuid siiski. Ja seda raha maksis minu esimene vahetuspere, sest nende soov oli, et ma sinna kooli läheksin, kuigi Rotary oli mulle leidnud ka 100%-lise õppetoetusega kooli. Aga kuna vend oli nüüd tagasi, tuli ka tema õpingute eest maksta, mis on veel kordades kallimad, sest tema käib meil udupeenes ingliskeelse õppetööga Ameerika koolis. Õppemaksu tasumine meie mõlema eest ei oleks rahakotile just kõige meeldivamalt mõjunud ja kuna mul ei ole ju tegelikult vaja heas koolis käia, sest mina olen oma kultuuriaastaga rahul ja algusest peale teadlik, et hindeid mul vaja pole, siis pidin minema kooli, mille õppemaks on väiksem.

Valituks sai õppeasutus, kus käib minu eeldatavas teises vahetusperes elav üheksa aastane tüdruk, kuna sinna kooli minnes oleks vanematel hea lihtne meid mõlemaid ühiselt sõidutada. Paberimajandus ja asjaajamine ei sujunud seal aga kohe mitte üks raas: ei suudetud leida lahendust, kuidas mind välisõpilasena üldse registreerida saaks. Pärast ühte kuud ootamist loobusime. Läksin kooli, mis Rotary poolt varem organiseeritud oli. Põhjus, miks ma seal kohe algusest peale käima ei hakanud, oli asukoht: liiga kauge teine. Mackenzie asus vähem kui 15 minuti rattasõidu, Ciman enam kui 15 minuti autosõidu kaugusel; seega oleksin pidevalt vanematest sõltuv olnud.

Pärast pere vahetamist üllatus-üllatus kolisin veelgi kaugemale: nüüd kulub kooli jõudmiseks 30 minutit ja kuna ühistransport siin linnas kahjuks soovitul kombel ei toimi. (Valitsus lubab, et paari aastaga olukord paraneb, sest Brasilia on üks neist linnadest, mil on au korraldada 2014nda aasta jalgpalli WorldCupi. Siinsed elanikud nõnda optimistlikud aga ei ole, sest hoolimata lubatustest, ei ole seis ühestki otsast paranenud. Kui puudulik ühistransport ja organiseerimatus lennujaamas endisel kujul säilib, siis saab see paar kuud siin küll tõeline kaos olema. Kuigi kaos saabub minu hinnangul niikuinii: teades brasiillasi ja nende suhtumist kellaaegadesse, on see vältimatu, sest aeg on miski, mis siin riigis ei eksisteeri.) siis peab keegi mind igal päeval edasi-tagasi sõidutama.

Ja et asju nüüd veel segasemaks ajada, siis ei kolinud ma mitte 9-aastase tüdrukuga perre, vaid hoopis ühe Rotary klubiliikme juurde. Nüüd on mul kolm õde: 24-, 26- ja 30-aastane ning jah, nad elavad kõik ikka veel kodus ja õpivad ülikoolis.

Mind paneb jätkuvalt imestama, miks nad mu enda juurde elama võtsid, ei ole neist keegi käinud vahetusaastal, seega igasugune kohustus selleks puudub. Minu pähe küll ei mahu, miks keegi võtab vabatahtlikult ja rõõmuga oma koju elama võõra inimese ja seda mitte kolmeks päevaks ega isegi mitte kolmeks nädalaks, vaid enam kui kolmeks kuuks. Muudab selle võõra pärast oma elukorraldust: kaks õde kolisid ühte tuppa elama, et mina endale isikliku ruumi saaksin; sõidavad igal päeval maha tunde, et mind kooli/trenni/igale poole mujale viia-tuua. Rääkimata rahalistest kulutustes: üks lisa pereliige toob endaga tahes-tahtmata kaasa suurenevaid väljaminekuid.

Minu jaoks jääb müsteeriumiks, miks üks pere endale sellise koorma tahab võtta. Aga tundub, et siin tahetakse, sest tegelikult ei ole ka minu järgmisel perel selleks absoluutselt mitte mingisugust kohustust. Aga ma ei kurda, tore ju kui abivalmeid inimesi maailmas leidub.

Ja nüüd üks järjekordne vahva seik minu, mis oleks, kui korraldaks vannitoas väikese tulekahju, elust:

Pühapäeva hommikule kohaselt tundus pesemine igati sobilik tegevus olevat. Kõik oli meeldiv ja tore kuniks dušši kohal olevad lahtised juhtmed (ei tundunud juba esmapilgul kõige ohutum lahendus olevat) heleda leegiga süttisid. Võite ette kujutada minu üllatust, kui eeldatavalt rahulik dušši all käik hoopis ehtsaks tuleshowks muutus. Intsidendi parimaks kirjeldamiseks võib võrdluse tuua sünnipäevatordil kasutatava vulkaanküünlaga, mis suure särinaga põlema läheb, igas suunas sädemeid pillub ja seejärel vaikse susinaga kustub. Just nõnda juhtus ka minu juhtmetega.

Isikliku vannitoa kasutamise privileegi võin nüüd vähemalt nädalaks unustada, sest sooja vett mul seal enam pole. :)

Your language skills are like a Harry Potter movie... While one flourishes the other must die 19.10.2011

Minu puhul ei surnud mitte üks keel, vaid lausa neli. Kahele neist võiks pidulikult matused korraldada, teised kaks veel hingitsevad. Ehk siis lugu sellest, kuidas ma õega saksa keele tundi läksin ja reaalsuselt päris valusa hoobi sain.

Tahtsin ennast õpetajale tutvustada, rääkida kust ma tulen, miks ma siin olen ja miks ma saksa keelt rääkida oskan jne. Noh, vähemalt selle viimase osaga läks lihtsalt, ei peagi enam põhjendama, sest EI OSKA! Ma ei suuda saksa keeles enam isegi kõige lihtlabasemat lauset moodustada! Ühtki sõna ei sa suust! Peas toimus järgnev protsess: kõige pealt tuli lause meelde inglise keeles, siis üritas aju seda meeleheitlikult saksa keelde tõlkida, aga välja tulid ainult portugalikeelsed sõnad ning seejärel saabud eestikeelne valus mõte reaalsusest: „Kurat, kuidas on võimalik üks keel poole aastaga täiesti ära unustada?!“ Aga paistab, et on – uue keele õppimine on vanad täielikult ära blokeerinud ja nende sisselülitamiseks mina igatahes nuppu veel leidnud ei ole.

Teine keel, mis surnud on, on vene keel, aga seda ei saa küll kohe ühestki otsast pahaks panna, sest ega ta ju kunagi tegelikult elanud ei olegi (ehk siis sündis surnult teine), aga kui ikka number ühele võttis venekeelse vaste leidmine aega rohkem kui minuti, siis on ikka natuke nukker küll. Ja käänded, mis need veel on?! Vabandan, õpetaja Turevitš, aga ühestki Винительныйst, Предложныйst ega Родительныйst pole jälgegi. Elagu 11 klass, kus terve AASTA sai nende õppimiseks kulutatud! Saksa keelega on lood selles osas õnneks paremad: kuna tegemist oli tegelikult grammatikatunniga, siis veendusin, et Frau Orustega DRILLIMISEST (vaieldamatult üks tema lemmiksõnadest) on olnud kasu ja selles vallas ei ole seis veel katastroofiline.

Inglise keel, mis vahetusaasta alguses päris arvestatava taseme saavutas liigub ka nüüd allkäigutrepil jõudsal sammul üles poole. Sest kui esialgu sai ikka vahetpidamata selles keeles räägitus (ja oskajatega), nii et isegi mõtted muutusid ingliskeelseks, siis pärast pere vahetamist (see tühine fakt on vist blogis mainimata jäänud) üritan nende ja uute klassikaaslastega (paistab, et kohe üks pikem postitus ootab ees) portugali keelt purssida. Kuigi kui õdedega asjalikum/tõsisem/huvitavam jutuajamine on, siis lähen ikkagi sujuvalt inglise keele peale üle, et mõtteid vabalt ja kiiresti väljendada saaks. Aga kui nüüd tagasi tulla põhjuste juurde, miks inglise keel allamäge läheb, siis pole ma viimasel ajal USA vahetusõpilasega koos väljas käunud: kolme nädala jooksul masendav üks kord. Varem olid proportsioonid täpselt vastupidised. Üks nädal ja vähemalt kolm ühist väljas käimist. Mitte, et me kuidagi tülli oleks läinud või halvemini läbi saaksime, lihtsalt minu uus elukoht ei soosi kohe üldse meie kohtumisi. Ja teine sõber, kes on küll brasiillane, kuid tänu DC-s elamisele üsna perfektset inglise keelt räägib, vaevleb uskumatu hulga ülikooli lõputööde all. Seega pole lood ka seal rindel hetkel kõige roosilisemad. Ning lisaks kõigele toimib internetiühendus siis üsna kaootiliselt, nii et ka arvuti vahendusel rääkimine on praeguse seisuga raskendatud.

Ja nüüd siis see keel, mida täielikult valdama peaksin – eesti keel. Kirjutades ei ole enam tunne eriti hea ning ilmselt on seda ka antud postituse kvaliteedist märgata.

Ja kui kõik need keeled siis halvemaks on läinud, kas ma vähemasti portugali keelt oskan rääkida?

Pisuke pettumus ka selles vallas, ei, EI OSKA! Kui inimesed aeglaselt räägivad, siis pole hullu, üldjuhul saan ikka aru, aga nii kui vestlus natukenegi kiiremaks läheb, siis minu mõttetöö enam kahjuks järgi ei jõua ning öeldut nõnda nobedalt analüüsida ei suuda. Ja rääkimine, noo see on endiselt ikka üsna võimatu missioon.

Väljas oli hommikul 12(!) kraadi. Külm tahtis sõrmi, nina ja varbaid ära võtta. Peab vist kapist kindad välja otsima. Vot, mis siin maal juhtub, kui talv läbi saab ja kevad algab!

PS! läksime ametlikult üle suveajale, seega ajavahe vähenes kuuelt tunnilt viiele ning kohe-kohe pärast teie kellakeeramist jääb vaheks kõigest neli.

Mõned andekad ja tõesed tsitaadid teistelt vahetusõpilastelt grupist You Know You're a Rotary Yought Exchange Student When... (ka antud postituse pealkiri on ühe saksamaale läinud ameeriklase looming)

· When pair of sweatpants that you dubbed "comfortable and loose" now fit wayyy tighter than they should and you are really just fine with blaming it on your host family's non-existing dryer. They shrinked, I know they did. It's the only explanation

· I've gotten that "wriggle into freshly washed jeans" dance downnnn since arrival

· When you go from having a 93% average at home to thinking that 37,5% on your math test was pretty decent

· When you are learning a foreign language in a foreign language. INCEPTION.

· When you take a sweater/jacket to school just so u can sleep more comfortable.. XD

· When the memories (and liver damage) of your exchange year will last a lifetime

· When you look at this at this page and it's like you clicked on the alcoholics anonymous page. (enamus leheküljel avaldatud postitustest räägib seiklustest, mis on aset leidnud pidudel)

· When your host mom says that your host dad it is a great "cock"

· When your wallet keeps getting thinner as your pants get tighter

· Me "No thanks, I'm full" My host family "Here Jackson, here's enough food to feed 13 cows"

· My host family "Here Matt, here's 13 cows."

· Host family "Kielbasa sausage?" Me: "No thank you, I'm a vegetarian" Host family "no problem, here's some lamb"

· When you realize your life has become like the movie "Yes Man" not because you want to say yes but because it is the only word you can confidently speak. Ex (in a different language) Whats your favorite color? Your reply: Yes...?

· Canadians, do you miss home every time you open the fridge?

·