Pikema vaatluse tulemusel olen välja raalinud, kuidas inimesed meie klassis kihistuvad, ühesõnaga olen tegelenud nende stereotüpiseerimisega. Täie selguse saamiseks tegin sellest juttu ka ühe klassivennaga.
Laias laastus on meil olemas neli sotsiaalset gruppi:
1) „Sügavalt usklikud nohikud“, kes reedest pühapäevani veedavad aega kirikus ja ülejäänud nädala õpivad, et testides edukad olla. Ka mind kutsuti reede õhtusele kiriku noortepeole (jutu järgi kujutab see endast istumist, kus noored kuulavad muusikat, söövad ja räägivad jumalast), laupäevasele kogunemisele ja pühapäevasele palvusele. Ei käinud neist ühelgi, tundus natuke liialt silmakirjalik, arvestades, et minu ja nende usulised tõekspidamised kohe kuidagi ei ühti. Sellest hoolimata kavatsen ma vähemalt korra siinsele palvusele ikkagi minna, nii silmaringi täiustamise ja enese harimise mõttes, sest usk on siiski siinses kultuuriruumis endiselt väga olulisel kohal, kuigi tuleb tõdeda, et hakkab vaikselt oma tähtsust kaotama: st, et vanemad inimesed on veel väga jumalakartlikud, kuid noorem generatsioon usust enam nii väga ei hooli. (va sügavalt usklikud nohikud muidugi) PS! „lahedad inimesed“ nendega ühel peol ei käi!
2) „Tüübid, kellel puudub sotsiaalne elu“, ise nad sellest suurt ei hooli, neid ei huvita peod ning koolis nad üldiselt väga edukad pole, sest tundides suurema osa ajast magavad, kuulavad muusikat või vaatavad lihtsalt nüri näoga ümberringi ega pane tähele, millest õpetaja klassi ees räägib, kuigi pea jagab mõnel neist päris hästi. PS! „lahedad inimesed“ nendega koos ühele peole ei lähe (võinoh, kuidas saakski, selle grupi esindajad ju ei pidutse).
3) „Tüübid, keda peetakse nohikuteks, aga kes iga hinna eest üritavad ennast samastada lahedatega“ , on keskmisest parema õppeedukusega õpilased, kes ujuvad lahedate külje all, aga keda tegelikult ei aktsepteerita. Piir lahedate ja outsiderite vahel on üsna õhuke, nende ära tundmine ja määratlemine vajab juba teravat silma. Väliselt jätavad nad üpris „laheda“ mulje, nendega suheldakse, ajatakse juttu, klassiruumis ei istu nad eraldatult oma sektoris, vaid kesk „lahedaid“. Päris selgelt põhjust, miks nad „lahedate“ gruppi ei kuulu, pole ma veel suutnud välja selgitada. Outsider tüdrukutele on ilmselt saatuslikuks saanud nende ebapiisavalt atraktiivne välimus, poiste puhul on küsimuseks pigem suhtumine. Üks noormees pettis minu igatahes ära küll, olin veendunud, et tegemist on „lahedaga“, kuna kõik gruppi kuuluvad tüdrukud annavad talle küllaldaselt tähelepanu, aga võta näpust, kolmanda seisuse esindaja hoopiski. Ma usun, et tema näol on tegemist vahelüliga kahe grupi vahel: poisid peavad teda kindlasti kolmanda grupi esindajaks, „lahedad“ neiud pigem endasuguseks. PS! Hea õnne korral võivad nemad "lahedatega" ühele peole sattuda. See on pigem erand, mis kinnitab reeglit: "lahedad pidutsevad ainult isekeskis!"
4) Ja nüüd lõpuks need nõndanimetatud „lahedad“. Nende motoks on: „It’s all about your look. And maybe just maybe a bit about your attitude also.“ Seega oled sa siin automaatselt lahe, kui sul on välimust ning samal ajal oled suutnud vältida esimest kolme gruppi. „Lahedad“ omakorda jagunevad veelgi: tüdrukutega on asi lihtne, poistega on pisut keerulisem.
a) Ilusad tüdrukud, kel hommikul enese valmis sättimine võtab aega nii umbes valgusaasta jagu. Kuigi tegelikult kõik „lahedad“ tüdrukud ennast igal hommikul ei meigi, aga siis peab neiul ka keskmisest parem välimus või tugev autoriteet olema
b) Poisid, kes on teiste jaoks meelelahutajad: need on need kutid, kes iga hinna eest üritavad nalja teha. Nende meelistegevuste hulka kuuluvad näiteks kana kaagutamist imiteerides mööda klassiruumi ringi jauramine, vahetunnis tantsimine ja tundide ajal kommentaaride pildumine.
c) Poisid, kes peavad ennast ilusateks ja kelle suhtumine sellest tulenevalt on keskmisest ülbem. Nende lemmik tunni sisustamise viis on kustukummi tükkide, paberkuulikeste või muude kättejuhtuvate esemete loopimine teiste õpilaste suunas. Nemad on ka põhilised klassiruumis jalgpalli mängijad, st, et leitakse asi, mida on võimalik jalaga taguda ja las mäng alaku!
d) Noormehed, kes tegelevad „vahetundides“ (kuna tegelikult meil neid ju ei ole) muusika mängimisega. Seega nemad on tüübid, kes veavad kooli kaasa kõlareid. Lisaks sellele on nende seas populaarseks eneselõbustamise viisiks ka pliiatsite ja kätega vastu lauda tagumine, nõnda üritatakse muusikale omaltpoolt pisut rütmi lisada. Üllataval kombel on mõni neist isegi päris osav.
e) Ja siis on veel mõni noormees, keda ei saa ühegi konkreetse grupi alla paigutada, nemad on igast „lahedate“ rühmast kokku korjanud üldiselt kõige meeldivamad omadused. Seega teevad nad nalja, aga ei pinguta üle, taovad biiti kõigist kõige paremini ja on oma välimuse poolest täitsa arvestatavad.
Lahedad inimesed teistesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvaid inimesi ei vihka, seega päris USA highschool filmidega asjad ei sarnane, selgeid queen bee-sid siin pole, cheerleadereid ega rumalaid, aga selle eest tugevaid sportlasgruppe samuti mitte. Siin on tegemist lihtsalt erinevate huvigruppidega, kes üksteisega lävimisest on pigem hoidunud.
Ärge seda kirjutist nüüd puhta kullana tõe pähe ka võtke, kirjanduslikud ülepingutused on mulle üsna omased, kuigi väljamõeldisega tegemist pole, oma tõepõhi on kõigel olemas :)
Järjekordne fun fact: esimese grupi liikmed kutsusid mind söögivahetunnis endaga kaasa, et mulle oma koguduse juhti tutvustada ja ega nad mind siis tühja asja pärast tülitanud, olen nüüd nimelt kolmekeelse piibli omanik.
Ja, kes mingitel seletamatutel põhjustel seda listi oma elus veel kunagi näinud pole, siis lugege kindlasti läbi: http://lilmisscs.jimdo.com/free-time/estonians/
Sarnast eestlaseks olemise listi olen ennegi näinud.... selle puhul on aga tegu vägagi täiustunud variandiga...
ReplyDeleteVäga lahe...
Me Sandriga arvame,et umbes 90% nendest listi sissekannetest ei vasta tõele.. :D
ReplyDelete