3.Agosto: o primeiro dia de escola

Nõndaks, kolmapäeval, kolmandal augustil algas mul kool. Miks just kolmapäeval, seda ei ole suutnud veel keegi ära põhjendada. Ausalt öeldes, on raske seda asutust üldse meie mõistes kooliks nimetada: jah, hoone ülesehitus on küll sarnane: olemas on nii klassiruumid, koridorid, söökla kui ka võimla, aga selle välise keskkonnaga sarnasused ka lõppevad. Inimesed ja nende suhtumine on põhjamaadega võrreldes ikka kardinaalselt erinevad. Kui Eestis üritavad kõik (leidub muidugi ka meeldivaid erandeid), kel silmanägemine vähegi lubab, õpetajast võimalikult kaugele istuda, sulanduda ühte tagumise seinaga, hoida klaasistunud pilk enda ees lebaval vihikul, lootes nõnda jääda märkamatuks ja pääseda õpetaja poolt esitatud küsimustest, siis siin on asjalood teisiti: hommikul astud klassi sisse, vead oma pingi kuhu iganes hing ihkab, kuid üldiselt sätitakse need üheks suureks puntraks klassi etteotsa, ning asud õpetaja ja kõigi ülejäänud klassikaaslastega vestlusesse. Õpetajate jaoks kõlab ilmselt üsna idülliliselt, et siinsed õpilased tahavad olla osa tunnist ja et nad tõesti tahavad suhelda, aga ausalt, soovitan igal eestlasest õpetajal, kes ei ole oma õpilaste aktiivsuse või tunnis valitseva korraga rahul, veeta siinses koolis mõned minutid ja ma olen üsna veendunud, et keegi neist ei nurise enam sel määral meie õpilaste ega meie haridussüsteemi üle. See on lihtsalt uskumatu, mis siin toimub, tegemist on pigem laste jaoks meelelahutuskeskusega, kuhu nende vanemaid neid igal hommikul toovad, lihtsalt eesmärgil neid jalust ära saada, sest õppimiseks ja õpetamiseks on seda tegevust siin ikka väga raske nimetada. (NB! Kool kus ma käin, on üks hinnatumaid siin rajoonis, seega ei kujuta ma ette, mis neis teistes koolides veel toimub).

Hommikul jääd tundi pisut hiljaks: pole hullu, kõigepealt lähed viskad õpetajale käppa, siis kallistad sõpru, lähed istud kohale ja hakkad nendega juttu rääkima. Teoreetiliselt peaks siinsed tunnid kestma 50 minutit ja järgnema üksteisele vahetult, ilma vahetundideta. Asi näeb välja aga järgnev: õpetaja ilmub klassi, lobiseb pisut õpilastega suvalisel teemal, räägib paar sõna asjalikku juttu, kirjutab midagi isegi tahvlile, laskub õpilastega diskussiooni (st, et kõik räägivad võidu ning tundub, et siin kehtib reegel, et õigus on sellel, kellel on kõige valjem hääl), kaldub teemast kõrvale, ajab juttu ja lõpetab tunni ning seejärel liigub järgmisesse klassi. Õpilased aga peavad oma ruumis paigal püsima.

Kui müra tundus ennist vali, siis nüüd muutub see kõrvulukustavaks, oma kõrval istuva inimesega vestlemist (loe: äärmiselt valjul häälel kisendamist) sel ajahetkel, võiks võrrelda jutuajamisega ööklubis, kus trumm ja bass peksavad nõnda kõvasti, et ruumist lahkudes oleks kõrvad justkui vatti täis.

Õnneks oli ka vähe nö kultuursemaid tunde, nimelt kirjandus oli siin üsna rahulik, aga seda hoopis teisel põhjusel, kui õpetaja suur autoriteet: õpilased peavad tema tunde lihtsalt nõnda igavaks ja uinutavaks, et kasutavad oma aega hoopis puhkamiseks, seega uinak kirjanduse tunni ajal ei ole mitte võimatu.

Tänases hispaania keele tunnis, moodustasime 50 minutit gruppe, kellega kunagi kauges tulevikus mingeid asju koos teeme ja sellega asi piirduski. (Kui asi nõnda „intensiivselt“ edasi jätkub, siis pole kahtlustki, et hispaania keel aasta lõpuks suus on!!)

Igatahes tunnid algavad siin kell pool 8, seega ärgata tuleb veel varem kui Eestis, aga selle eest lõpeb kool iga päev kella ühest. Teisipäeval ja neljapäeval on aga neli tundi veel pärastlõunal kah, seega vahepeal koju/söögikohta einestama ja siis kooli tagasi. Ühtekokku on mul nädalas 38 tundi, pisut vähem kui Eestis oli, kuid siin moodustavad neist valdava enamuse reaalaineid: 4-5 keemiat, 4 bioloogiat, 4 füüsikat ja 5 matemaatikat nädalas.

Koolivorm on mul siin ka täitsa olemas, jälle totaalselt erinev: kui Eestis pigem oodatakse, et dressidega kooli ei minda, siis siin on just nimelt dressid (kahte erinevat sorti isegi) mu koolivormiks.

Funfact: üritasin täna läbi klaasukse kõndida, tuleb tunnistada, endiselt võimatu!

PS! Ärge olge mu kirjutiste suhtes nõnda kannatamatud, kindlasti ei hakka ma ka edaspidi neid senisest tihedamalt postitama, kirjutan siis kui miskit öelda on :)