Istun lennukis, sihtpunktiks München. Eelnevalt on juba üks lennureis marsruudil Tallinn-Helsinki läbitud ning ees on ootamas 12 ja poole tunni pikkune lend Saksamaalt Sao Paolosse. Seni on sõidud kulgenud üsna valutult, Tallinna lennuk jäi küll kolmveerand tundi hiljaks, kuid õnneks oli mul Soome jõudmiseks täpselt nõnda palju ka varuaega. Aga eks näis mida see maratonlend veel endaga kaasa toob.
Kui ma nüüd päris aus olen, siis ei valda mind hetkel ühtegi suurejoonelist emotsiooni: ei ole ärevust, kurbust, rõõmu, lihtsalt kuidagi tuim on olla. Arvasin, et vähemalt täna jõuab mulle lõpuks kohale, et ma lähen teise maailma otsa, et tekib mingi ootus, igatsus, kartus, aga ei miskit, tühjus. Aga ehk saabuvad need tunded homme, või siis päeval pärast seda, või vähemasti hetkel, kui näen oma vahetusperet. Võib-olla on asi selles, et ma olen lihtsalt liialt väsinud, et midagi tunda, plaanida ja ette kujutada. Ehk hakkan asju teise pilguga nägema siis, kui olen lõpuks end välja maganud, sest viimase nädala jooksul pole küll ühelgi päeval üle viie tunni uneaega saanud. (Ja tegemist ei olnud mitte mingisuguste unehäiretega, vaid lihtsalt kahekümneneljast tunnist jäi pahatihti puudu ja vähest aega ei raatsinud magamise peale küll raiskama hakata.)
Eestist lahkudes sai muidugi kohustuslik nuturing (või siis mitu) tehtud. Lugesin Tallinnas lendu oodates teie ilusaid sõnu, mis te Kardi ja Greete palvel kirja olite pannud. Ja nii uskumatu kui see ka pole, suutsin ma absoluutselt kõikide purjus peaga kirjutatud varesejalad kokku veerida. Igatahes, suured tänud mu armsad sõbrad selle imelise kingi eest.
Tegelikult oli plaanis oma seiklustest viisa ja Soome Rotaryga ka kirjutada, aga kuna sealt midagi ilusat niikuinii ei tuleks, pigem oleks tegu enese ärritamisega, siis las ta jäägu.
Soome vahetusõpilased tunduvad hetkel igati toredad, kohe lennujaamas kokku saades hakkasid ühe poisi vanemad minuga rääkima, aitasid kohvreid vedada, uurisid kuhu ma täpsemalt lähen jne. Praegu olengi peamiselt kolme kutiga koos hänginud ja lendude vahelist aega sisustanud. Mõistavad nalja ja sarkasmi(!), on abivalmid, ei taju samuti aastaks ära minekut ja räägivad isegi oma vahel inglise keeles, et ma ka aru saaks. Ehk üritan hiljem mõne tüdrukuga ka tutvust sobitada, nii viisakuse poolest vähemalt.
Igatahes minu lennuk hakkab maanduma, seega lõpetan hetkel. Kirjutage ja joonistage mulle siis ka. Interneti olemasolul panen varsti kuhugi oma uue koduse aadressi üles :)
No comments:
Post a Comment