Natuke siit ja sealt, 11-18 juuli

Kaubamajades käimine on siin ikka täiesti teine elamus kui meil kodumaal. Siinsete inimeste jaoks on see meelelahutus, minu jaoks põrgupiin. Käisime koos ema ja 90 aastase ääretult kõbusa ja eluterve vanaemaga poodlemas. Tegemist ei olnud muidugi mingi lihtsa kaubamajaga, esindatud olid ainult parimad brändid, enamasti just Euroopa omad. Hinnad on siin ikka naeruväärselt kõrged: astu sisse mõnda ülemaailmselt tuntud firmapoodi Eestis, leia kõige kallim toode, korruta selle hind neljaga ja siis saad teada, kui palju maksab see asi siinses kaupluses. Hinnad hindadeks, minu kui külma ja kinnise põhjamaa inimese jaoks mõjub tunduvalt hullemini hoopis siinne suhtlemisvajadus. Kui sa tahad minna poodi, rahulikult elu üle mõtiskleda, ÜKSINDA kaupu silmitseda, võtta aega iseendale, ilma, et sulle kogu teenindava personali elulugu ära räägitaks, siis oled ilmselgelt sattunud valesse riiki. Siinsed poemüüjad on justkui kaanid, kes sinu külge klammerduvad ja enne lahti ei lase, kui on suutnud sinust kõikvõimalikud ja –võimatud andmed välja imeda, hoolimata sellest, et sa räägid neile tundmatus keeles. Ning loomulikult ei piirdu asi üksnes info väljapressimisega, sama palju kui nad sinu käest teada said, tahavad nad enda kohta ka vastu rääkida. Pole hullu, mõtlesin ma esimeses poes: tore on ju müüjatega vahelduseks vestelda, kolmandas poes tahtsin omandada superkangelasele omast võimet, nimelt muutuda nähtamatuks, pool tundi hiljem tekkisid juba suitsiidimõtted, sel hetkel oleks andnud kõik, et taaskord juba koju pääseda, aga ma olin vapper: ei kurtnud, ei virisenud ja püsisin lõpuni välja jalul, teesklev naeratus näol. Minu ema ja vanaema nautisid seda päeva aga täiel rinnal: nägid tuttavaid, lobisesid, nägid võõraid lobisesid, ei näinud kedagi ikka lobisesid, uskumatu!

Tahtsime vennaga minna päikeseloojangut vaatama, aga suutsime kahel järjestikusel päeval selle maha magada. Esimesel korral otsustasime ratastega kohalesõidu kasuks, õnnetuseks olid meie velod aga pisut räsitud: käiguvahetajad otsustasid lõpuks koostööst täielikult loobuda ja nii me siis kulgesime vaikselt oma tunnikese sinna ja teise tagasi, igatahes jäime lootusetult hiljaks. Teisel päeval loobusime ratastest ja langetasime otsuse auto kasuks, nõnda sai ka väike põrsa välimusega koer Lua kaasa tulla. (Koer muuseas on alles kaheksa kuune ja rihma otsas käimisest keeldub kategooriliselt, nii me siis tassisime teda vaheldumisi süles.) Hoolimata meie märksa varasemast kohale jõudmisest, suutsime ikka viie minuti jagu liiga hilja päral olla, sest päike tõesti kukub siin silmapiiri taha, parklas olles oli veel loojumist näha, kaks minutit hiljem, järve äärde jõudes oli aga jälle liiga hilja, päikesest polnud enam märkigi. Aga see paik oli ka pimedas, linnatulede säras, ütlemata kaunis.

Eile, pühapäeval, tahtsime minna mu kodule õige lähedal asuvasse loomaaeda. Heas usus määrisin ennast päikesekreemiga kokku, võtsin veepudeli kaasa ja olin valmis jalutama kilomeetreid. Loomaaiale lähenedes sai aga selgeks, et külastada pühapäeval mõnd avalikult tuntud ja populaarset kohta ei ole siin niisama lihtne: kolm mitmesajameetrist autodekolonni, inimhordid ja taaskord mitmesajameetri pikkune järjekord piletikassa ees (flashback: laulupidu) panid meid oma plaane muutma. Seega sõitsime hoopis siinsesse parki, hiiglaslik monstrum, kuhu peab ratastega tagasi minema, et läbida kümne kilomeetrine rada kesk loodust.

Kodus ootas ees juba grillimine, õnneks on mu isa lisaks arsti ametile ka kokanduskursuseid jõudnud läbida, seega on majas kokk olemas ja söögi pärast muretsema ei pea (sama ka järgmises perekonnas). Pärast rikkalikku söömingut vaatasime Brasiilia- Paraguay mängu, kus me väga haledalt penaltiseerias kaotasime (NELI järjestikkust eksimust brasiillaselt, uskumatu), sellega on Copa America turniir meie jaoks ka lõppenud, ainus asi millega end lohutatakse, on see, et ka argentiinlased langesid veerandfinaalis. Jah, kohalike jaoks ei ole oluline, kes võidab, peaasi, et Argentiina kaotaks. Ohutuse seisukohalt on isegi hea, et mõlemad meeskonnad välja langesid, sest kui need kaks riiki oleks finaalis kokku sattunud, siis poleks enam oluline olnud, kelle võiduga asi lõppenuks, märuliks läinuks niikuinii. Victor ülemäära pettunud polnud, tema sõnul ei väärinudki brasiillased võitu. Õhtul läksime vendadega hoopis kardirajale kihutama. Hoolimata sellest, et ma viie kuti käest pähe sain ja üsna lootusetult aeglaseim olin, oli mul siiski lõbus :)

vot selliste kirjakeste ja paberroosiga üritatakse siinmail võluda