9. juuli

Viimasel Soome Rotary vahetusõpilastega veedetud päeval sõitsime me umbes 150 kilomeetrit Sao Paulost välja, et jõuda ookeani äärsesse randa. Kõlab üsna imeliselt: Brasiilia, ookean, rand, palmid, uhke restoran, aga tegelikkus oli pisut nukram, hommikul bussi istudes oli väljas 12 kraadi sooja ja ilmaennustus midagi ülemäära roosilist ka päevaks ei lubanud.

Tee rannikule oli imeline: maantee, mida mööda me sõitsime kulges läbi džungli, seega avanes läbi bussiakna enneolematu vaade loodusele. Kuna Sao Paulo asub 800 meetri kõrgusel merepinnast ning tee ookeanini oli ühtlaselt langev, siis saime maastikku jälgida ülalt, justkui linnulennult.

Hoolimata üpris jahedast ilmast jõudsime me siiski randa, tegelikult lausa kahte. Kuna mere ääres nii külm ei olnud, et tahaks talvejopet selga ja kindaid kätte tõmmata, siis otsustasime ka ookeanis ujumas käia. Minule võis see jääda ka selle aasta esimeseks ja viimaseks ookeanisupluseks, sest Brasilia asub ju sisemaal ja kui just pere mind kuhugi reisima ei vii, siis erilised väljavaateid nö õigele rannale puuduvad. Igatahes ujumas käidud, natuke jalgpalli taotud, elu parim kalaroog söödud, istusime taas bussi ja hakkasime sõitma järgmise ranna poole. Tegemist oli privaatrannaga, kuhu meil õnnestus täna oma giidi heale sõnaosavusele pääseda. Tolles kohas olid lained veel suuremad, vesi veel soojem ja vaade veel imelisem. Pikalt me seal aga ei peatunud ja jätkasime tagasisõitu Sao Paulosse.

Ees ootas viimane ühine õhtusöök soomlastega. Käisime pitsarestoranis, kus ühel teises lauaotsas istunud pikajalgsel blondide juustega soomlannal õnnestus enda külge haakida kohalik, kes tast salaja pilti tegi; tuleb tunnistada, et abieluettepanekki ei olnud kaugel.

Igatahes tol viimasel õhtul ajasime hotellis juttu kuni kella kolmeni, kolme ja poole tunni pärast oli äratus, et jõuaks veel ka asjad pakkida ja siis lennujaama sõita. Minu lend väljus esimesena ja otse loomulikult jäime me hotellist lahkumisega hiljaks, ajaks mil ma check in-i jõudsin, oli jäänud lennuni veel 30 minutit. Iseenesestmõistetavalt oli mul kaasas rohkem pagasit kui oleks tohtinud, seega sai ülekilode eest ka pisut rahakotti kergendatud. Õnneks olid töötajad väga sõbralikud ja summast võeti ka pisut alla.

Turvakontroll läbitud, istusin oma värava juurde pinkidele. Imelikul kombel polnud värav veel avatud, aga ma olin üsna kindel, et lend hilineb taas. Nii umbes viis minutit istusin seal, siis hakkas sees kripeldama, leidsin inimese, kes rääkis inglise keelt ja küsisin abi. Tema omakorda rääkis lennujaama töötajaga ja selgus, et mu väravat oli muudetud. Ilmselgelt edastati see info ainult portugali keeles, nii ma siis lippasin uude kohta, sest selgus, et tegemist oli juba viimase pardale kutsumisega. Tõesti oli napikas, jõudsin oma kohale istuda, läks mööda kaks minutit ja juba algaski sõit Brasilia suunas.