8. juuli - Sao Paulo

Esimesed kaks päeva on Sao Paulos selja taga. Endiselt pole tekkinud tunnet, et oleksin kusagil kaugel välisriigis, aga sama lugu on ka teiste vahetusõpilastega. Ilmselt on asi selles, et omapäi pole meid linna avastama lastud ja kohalikega on kontakt jäänud õige kasinaks. Kuid ma pean tunnistama, et see hiiglaslik metropol pole mulle igatahes südamesse pugenud ja mingit head esmamuljet endast küll jätnud. Ühiskonna klassidevahelised erinevused on siin ikka määratult suured: ühelt tänavalt võib leida nii eluheidikuid, kes päevi kerjates ja narkootikume tarbides päevi õhtusse saadavad (päevase toosi võib kätte saada juba 0.5€ eest, kuigi ega autovärvist kokku segatud narkootikume tehes elukene just väga pikk ja õnnelik olema ei saa), kui ka peentes Armani ülikondades alatasa kuhugi kiirustavaid meesterahvaid, kes tänaval pooljooksusammul edasi lipates oma imelistelt nutitelefonidelt pilkugi ei tõsta. Kontrastid on siin tõesti meeletud: ja seda mitte ainult inimeste koha pealt. Tänavatel on kõrvuti uhked modernsed pilvelõhkujad ja vanad mahajäetud gräfititega kaetud hooned. Võiks lausa öelda, et slummid vahelduvad häärberitega. Autosid voorib lakkamatult kõikjal, arvestades, et siin linnas sõidab ringi 6.5 miljonit autot, siis on see ka täiesti mõistetav. Kui juba faktidest rääkida, siis Sao Paulos on rohkem pitsarestorane kui kogu Itaalias kokku, mis tegelikult on üsna kummaline, sest mina olen oma silmaga umbes kolme neist märganud.

Kahe päeva jooksul pole meile just ülemäära palju tegevusi kavandatud. Eile sai käidud natuke linna ajaloo ja vaatamisväärsustega tutvumas, täna külastasime kunstimuuseumi, käisime poodides, kus riided maksid sama palju kui reis soojale maale ja mis peamine, sõime. Pean tunnistama, et ma saan nüüd absoluutselt aru, miks kõik vahetusõpilased juurde võtavad. Kujutad ette, et sa oled võõral maal, buffet restoranis, kus söögi eest on juba tasutud, sinu ees on umbes täpselt miljon erinevat anumatäit toitu, millest üks näeb välja ahvatlevam kui teine. Kuidas saaks üldse jätta midagi proovimata? Sinu enda silme all valmib pannil liha, täpselt parajalt praetud, et säilitada mahlasus, samas mitte ka liiga tooreks jäetud, kust vaid leida veel kõhus natukene ruumi, et kõik see toit ära süüa? Ja üks on küll kindel, ei mingeid ananasse ja arbuuse enam Eestis, kas te teate kui uskumatult hästi nad tegelikult maitsevad?

Kui nüüd söök kõrvale jätta, siis Sao Paulo pole suutnud mind endasse armuma panna. Ta on liialt suur, liialt kosmopoliitne, liialt kontrastirohke ja mis kõige hullem, liialt külm. On küll talv, aga 14 kraadi on siiski harjumatult jahe, eriti kohalike jaoks, sest majades küttesüsteemid puuduvad. Jääb üle vaid loota, et lood on teistsugused Brasilias.