28. juuli - söömatalgud

Kuna mu noorem vend Leonardo sõidab järgmisel neljapäeval aastaks Mehhikosse oma vahetusaastale, siis arvas host-ema, et meil on viimane aeg terve perega minna sööma churrascariasse – restorani, mis on spetsialiseerunud sütel küpsetatud ja grillitud liha pakkumisele.

Tegemist on kohaga, kus tuleb tasuda kindel summa ja seejärel võid süüa nii palju kui magu vähegi kannatab: seega olime end hommikusöögiga kõik tagasi hoidnud. Alustatakse aga hoopis buffee lauaga: kümneid erinevaid sorte juustusid, krevette, kala, sushit ja veel mitmeid-mitmeid roogi, mille ülesnimetamine võtaks ruumi vähemasti ühe novelli jagu. Igatahes ei soovitatud mul ennast sellest külmlauast lõhki süüa, sest lõunasöögi parim osa – liha – serveeritakse hiljem, kui oled selleks vastava lipikuga märku andnud. Ümber laua sebivad kelnerid, käes hiiglaslikud lihavardad: alustades lehma ribidest, lõpetades kana südamega, ja pakuvad vahetpidamata kõiki neid hõrgutisi. Valik oli tõesti mitmekesine, aga ma usun, et ma suutsin proovida kõiki erinevaid sorte, mida meile serveeriti. Kui oled otsustanud enda nuumamise lõpetada, keerad oma lipikul jälle teise külje ja kelnerid jätavad su rahule.

Nüüd on kätte jõudnud hetk, kus surm on silme ees, kõht on pungil ja sisse ei mahu enam kübetki toitu, tahaks hakata lihtsalt voodi poole veerema, aga ei, asi ei lõppe nii lihtsalt, sest söömata on ju veel magustoit! Üldiselt mulle siinsed desserdid väga ei sümpatiseeri, sest suhkruga end tagasi ei hoita. Lihtsaim viis endale maitse ette kujutamiseks on osta poest üks suvaline kook, lõigata endale väike tükk, sinna peale raputada supilusikatäis suhkrut ja teine sama palju kondenspiima; viimast armastatakse siin ikka meeletult. Sõna MAGUStoit õigustab Brasiilias ennast täielikult, minu maitsemeel selle suhkrukogusega veel päris harjuda pole suutnud.

Teel koju küsis host-isa minult, kas mulle saunas meeldib käia. Tõelise eestlasena vastasin muidugi jaatavalt. Jutt läks siis sellele, kui kõrge saunas ka temperatuur olema peaks. Leo ütles, et nemad käivad saunas 50 kraadiga, võite ette kujutada minu üllatusest pikaks veninud nägu. Järgnes vestlus:

Kristel: In Estonia we go to the sauna when it’s about 100.
Leonardo: ok, I see, you mean Fahrenheits.
K: no, degrees
L: CELSIUS?!
K: yes
L(priceless face): omg, grazy peole!

Einoh, egas midagi, eks ma jään siis oma 50 kraadist sauna ootama, kuigi sama hästi võiksin siin lihtsalt suvel päikese kätte seisma minna ja sama kuumus oleks hetkega saavutatud.

Natuke siit ja sealt, 11-18 juuli

Kaubamajades käimine on siin ikka täiesti teine elamus kui meil kodumaal. Siinsete inimeste jaoks on see meelelahutus, minu jaoks põrgupiin. Käisime koos ema ja 90 aastase ääretult kõbusa ja eluterve vanaemaga poodlemas. Tegemist ei olnud muidugi mingi lihtsa kaubamajaga, esindatud olid ainult parimad brändid, enamasti just Euroopa omad. Hinnad on siin ikka naeruväärselt kõrged: astu sisse mõnda ülemaailmselt tuntud firmapoodi Eestis, leia kõige kallim toode, korruta selle hind neljaga ja siis saad teada, kui palju maksab see asi siinses kaupluses. Hinnad hindadeks, minu kui külma ja kinnise põhjamaa inimese jaoks mõjub tunduvalt hullemini hoopis siinne suhtlemisvajadus. Kui sa tahad minna poodi, rahulikult elu üle mõtiskleda, ÜKSINDA kaupu silmitseda, võtta aega iseendale, ilma, et sulle kogu teenindava personali elulugu ära räägitaks, siis oled ilmselgelt sattunud valesse riiki. Siinsed poemüüjad on justkui kaanid, kes sinu külge klammerduvad ja enne lahti ei lase, kui on suutnud sinust kõikvõimalikud ja –võimatud andmed välja imeda, hoolimata sellest, et sa räägid neile tundmatus keeles. Ning loomulikult ei piirdu asi üksnes info väljapressimisega, sama palju kui nad sinu käest teada said, tahavad nad enda kohta ka vastu rääkida. Pole hullu, mõtlesin ma esimeses poes: tore on ju müüjatega vahelduseks vestelda, kolmandas poes tahtsin omandada superkangelasele omast võimet, nimelt muutuda nähtamatuks, pool tundi hiljem tekkisid juba suitsiidimõtted, sel hetkel oleks andnud kõik, et taaskord juba koju pääseda, aga ma olin vapper: ei kurtnud, ei virisenud ja püsisin lõpuni välja jalul, teesklev naeratus näol. Minu ema ja vanaema nautisid seda päeva aga täiel rinnal: nägid tuttavaid, lobisesid, nägid võõraid lobisesid, ei näinud kedagi ikka lobisesid, uskumatu!

Tahtsime vennaga minna päikeseloojangut vaatama, aga suutsime kahel järjestikusel päeval selle maha magada. Esimesel korral otsustasime ratastega kohalesõidu kasuks, õnnetuseks olid meie velod aga pisut räsitud: käiguvahetajad otsustasid lõpuks koostööst täielikult loobuda ja nii me siis kulgesime vaikselt oma tunnikese sinna ja teise tagasi, igatahes jäime lootusetult hiljaks. Teisel päeval loobusime ratastest ja langetasime otsuse auto kasuks, nõnda sai ka väike põrsa välimusega koer Lua kaasa tulla. (Koer muuseas on alles kaheksa kuune ja rihma otsas käimisest keeldub kategooriliselt, nii me siis tassisime teda vaheldumisi süles.) Hoolimata meie märksa varasemast kohale jõudmisest, suutsime ikka viie minuti jagu liiga hilja päral olla, sest päike tõesti kukub siin silmapiiri taha, parklas olles oli veel loojumist näha, kaks minutit hiljem, järve äärde jõudes oli aga jälle liiga hilja, päikesest polnud enam märkigi. Aga see paik oli ka pimedas, linnatulede säras, ütlemata kaunis.

Eile, pühapäeval, tahtsime minna mu kodule õige lähedal asuvasse loomaaeda. Heas usus määrisin ennast päikesekreemiga kokku, võtsin veepudeli kaasa ja olin valmis jalutama kilomeetreid. Loomaaiale lähenedes sai aga selgeks, et külastada pühapäeval mõnd avalikult tuntud ja populaarset kohta ei ole siin niisama lihtne: kolm mitmesajameetrist autodekolonni, inimhordid ja taaskord mitmesajameetri pikkune järjekord piletikassa ees (flashback: laulupidu) panid meid oma plaane muutma. Seega sõitsime hoopis siinsesse parki, hiiglaslik monstrum, kuhu peab ratastega tagasi minema, et läbida kümne kilomeetrine rada kesk loodust.

Kodus ootas ees juba grillimine, õnneks on mu isa lisaks arsti ametile ka kokanduskursuseid jõudnud läbida, seega on majas kokk olemas ja söögi pärast muretsema ei pea (sama ka järgmises perekonnas). Pärast rikkalikku söömingut vaatasime Brasiilia- Paraguay mängu, kus me väga haledalt penaltiseerias kaotasime (NELI järjestikkust eksimust brasiillaselt, uskumatu), sellega on Copa America turniir meie jaoks ka lõppenud, ainus asi millega end lohutatakse, on see, et ka argentiinlased langesid veerandfinaalis. Jah, kohalike jaoks ei ole oluline, kes võidab, peaasi, et Argentiina kaotaks. Ohutuse seisukohalt on isegi hea, et mõlemad meeskonnad välja langesid, sest kui need kaks riiki oleks finaalis kokku sattunud, siis poleks enam oluline olnud, kelle võiduga asi lõppenuks, märuliks läinuks niikuinii. Victor ülemäära pettunud polnud, tema sõnul ei väärinudki brasiillased võitu. Õhtul läksime vendadega hoopis kardirajale kihutama. Hoolimata sellest, et ma viie kuti käest pähe sain ja üsna lootusetult aeglaseim olin, oli mul siiski lõbus :)

vot selliste kirjakeste ja paberroosiga üritatakse siinmail võluda

10. juuli, Kätlin, palju õnne!

Lennujaamas oli vastas mu host-ema ja siinse Rotary klubi liikmed. Oodates oma pagasit hüppas ja lehvitas ema iga kord, kui sealsed lennujaama ootesaali uksed avanesid ja tal mind näha õnnestus. Kallistused, tervitused, pildid tehtud, sõitsime kodu poole. Seal ootas mind ka minu vanem vend Victor. Seadsin ennast oma tuppa sisse, mis tegelikult kuulub vanaemale, kui ta siin külas käib. Seega tuleb mul ilmselt varsti kolida, saan endale noorema venna toa, siis kui tema oma vahetusaastale Mehhikosse läheb. Tegelikult pakkus mu ülitore vanem vend, et ma võin toad ka temaga vahetada, kui ma rohkem privaatsust soovin, sest tema elamine asub küll samas majas, kuid kõige alumisel nö keldrikorrusel.

Igatahes, maja on vapustavalt ilus, perekond on ülimalt tore ja sõbralik ning ümbruskond on turvaline, seega võin vabalt minna üksi jooksma või jalutama, kartmata, et minuga midagi juhtuks. Kuid kuhugi poodi või mujale minemine on üksi peaaegu võimatu. Ja seda isegi mitte turvalisuse pärast, vaid põhjusel, et kõik kohad on üksteisest meeletult kaugel, seega tuleb igale poole autoga sõita. Hoolimata sellest, et vahemaad on pikad ja õigeid randu siin läheduse pole, on Brasilia kordades ilusam, rahulikum ja meeldivam linn kui Sao Paulo.

Randade ja ookeani asemel on siin klubid, kus saab käia päevitamas, söömas, basseinis ujumas, grillimas, sportimas jne. Ühes sellises ma Victori ja tema sõpradega ka juba käisin.

Hetkel veel on päevad rahulikult möödunud: esimesel õhtul käisime koos vanematega hiiglasliku Paranoa tehisjärve kaldal olevas restoranis söömas ning mõlemal päeval olen koos venna ja tema sõpradega aega veetnud. Õhtul näitasin Victorile ka pilte, mis ma kodust kaasa võtsin, 50 fotot teist, mu Haapsalu inimesed. Igatahes nii tema kui ka mu host-ema tahavad juba järgmisel aastal Eestisse tulla, tundub, et teie ilusad näod ja minu kiitev jutt on kodumaast üsna meeldiva kuvandi loonud.

Host-ema tegi kingituse saabumise puhul: karbikeses parfüüm ja kehakreem Victoria's Secretilt ja päikeseprillid tema poest, kuna enda omad suutsin ma loomulikult koju unustada :) Ja neid veidaraid kollaseid lipikuid, millel portugalikeelsed sõnad peal, on terve mu tuba muideks täis, ehk õnnestub mõnigi neist ära õppida.

9. juuli

Viimasel Soome Rotary vahetusõpilastega veedetud päeval sõitsime me umbes 150 kilomeetrit Sao Paulost välja, et jõuda ookeani äärsesse randa. Kõlab üsna imeliselt: Brasiilia, ookean, rand, palmid, uhke restoran, aga tegelikkus oli pisut nukram, hommikul bussi istudes oli väljas 12 kraadi sooja ja ilmaennustus midagi ülemäära roosilist ka päevaks ei lubanud.

Tee rannikule oli imeline: maantee, mida mööda me sõitsime kulges läbi džungli, seega avanes läbi bussiakna enneolematu vaade loodusele. Kuna Sao Paulo asub 800 meetri kõrgusel merepinnast ning tee ookeanini oli ühtlaselt langev, siis saime maastikku jälgida ülalt, justkui linnulennult.

Hoolimata üpris jahedast ilmast jõudsime me siiski randa, tegelikult lausa kahte. Kuna mere ääres nii külm ei olnud, et tahaks talvejopet selga ja kindaid kätte tõmmata, siis otsustasime ka ookeanis ujumas käia. Minule võis see jääda ka selle aasta esimeseks ja viimaseks ookeanisupluseks, sest Brasilia asub ju sisemaal ja kui just pere mind kuhugi reisima ei vii, siis erilised väljavaateid nö õigele rannale puuduvad. Igatahes ujumas käidud, natuke jalgpalli taotud, elu parim kalaroog söödud, istusime taas bussi ja hakkasime sõitma järgmise ranna poole. Tegemist oli privaatrannaga, kuhu meil õnnestus täna oma giidi heale sõnaosavusele pääseda. Tolles kohas olid lained veel suuremad, vesi veel soojem ja vaade veel imelisem. Pikalt me seal aga ei peatunud ja jätkasime tagasisõitu Sao Paulosse.

Ees ootas viimane ühine õhtusöök soomlastega. Käisime pitsarestoranis, kus ühel teises lauaotsas istunud pikajalgsel blondide juustega soomlannal õnnestus enda külge haakida kohalik, kes tast salaja pilti tegi; tuleb tunnistada, et abieluettepanekki ei olnud kaugel.

Igatahes tol viimasel õhtul ajasime hotellis juttu kuni kella kolmeni, kolme ja poole tunni pärast oli äratus, et jõuaks veel ka asjad pakkida ja siis lennujaama sõita. Minu lend väljus esimesena ja otse loomulikult jäime me hotellist lahkumisega hiljaks, ajaks mil ma check in-i jõudsin, oli jäänud lennuni veel 30 minutit. Iseenesestmõistetavalt oli mul kaasas rohkem pagasit kui oleks tohtinud, seega sai ülekilode eest ka pisut rahakotti kergendatud. Õnneks olid töötajad väga sõbralikud ja summast võeti ka pisut alla.

Turvakontroll läbitud, istusin oma värava juurde pinkidele. Imelikul kombel polnud värav veel avatud, aga ma olin üsna kindel, et lend hilineb taas. Nii umbes viis minutit istusin seal, siis hakkas sees kripeldama, leidsin inimese, kes rääkis inglise keelt ja küsisin abi. Tema omakorda rääkis lennujaama töötajaga ja selgus, et mu väravat oli muudetud. Ilmselgelt edastati see info ainult portugali keeles, nii ma siis lippasin uude kohta, sest selgus, et tegemist oli juba viimase pardale kutsumisega. Tõesti oli napikas, jõudsin oma kohale istuda, läks mööda kaks minutit ja juba algaski sõit Brasilia suunas.

8. juuli - Sao Paulo

Esimesed kaks päeva on Sao Paulos selja taga. Endiselt pole tekkinud tunnet, et oleksin kusagil kaugel välisriigis, aga sama lugu on ka teiste vahetusõpilastega. Ilmselt on asi selles, et omapäi pole meid linna avastama lastud ja kohalikega on kontakt jäänud õige kasinaks. Kuid ma pean tunnistama, et see hiiglaslik metropol pole mulle igatahes südamesse pugenud ja mingit head esmamuljet endast küll jätnud. Ühiskonna klassidevahelised erinevused on siin ikka määratult suured: ühelt tänavalt võib leida nii eluheidikuid, kes päevi kerjates ja narkootikume tarbides päevi õhtusse saadavad (päevase toosi võib kätte saada juba 0.5€ eest, kuigi ega autovärvist kokku segatud narkootikume tehes elukene just väga pikk ja õnnelik olema ei saa), kui ka peentes Armani ülikondades alatasa kuhugi kiirustavaid meesterahvaid, kes tänaval pooljooksusammul edasi lipates oma imelistelt nutitelefonidelt pilkugi ei tõsta. Kontrastid on siin tõesti meeletud: ja seda mitte ainult inimeste koha pealt. Tänavatel on kõrvuti uhked modernsed pilvelõhkujad ja vanad mahajäetud gräfititega kaetud hooned. Võiks lausa öelda, et slummid vahelduvad häärberitega. Autosid voorib lakkamatult kõikjal, arvestades, et siin linnas sõidab ringi 6.5 miljonit autot, siis on see ka täiesti mõistetav. Kui juba faktidest rääkida, siis Sao Paulos on rohkem pitsarestorane kui kogu Itaalias kokku, mis tegelikult on üsna kummaline, sest mina olen oma silmaga umbes kolme neist märganud.

Kahe päeva jooksul pole meile just ülemäära palju tegevusi kavandatud. Eile sai käidud natuke linna ajaloo ja vaatamisväärsustega tutvumas, täna külastasime kunstimuuseumi, käisime poodides, kus riided maksid sama palju kui reis soojale maale ja mis peamine, sõime. Pean tunnistama, et ma saan nüüd absoluutselt aru, miks kõik vahetusõpilased juurde võtavad. Kujutad ette, et sa oled võõral maal, buffet restoranis, kus söögi eest on juba tasutud, sinu ees on umbes täpselt miljon erinevat anumatäit toitu, millest üks näeb välja ahvatlevam kui teine. Kuidas saaks üldse jätta midagi proovimata? Sinu enda silme all valmib pannil liha, täpselt parajalt praetud, et säilitada mahlasus, samas mitte ka liiga tooreks jäetud, kust vaid leida veel kõhus natukene ruumi, et kõik see toit ära süüa? Ja üks on küll kindel, ei mingeid ananasse ja arbuuse enam Eestis, kas te teate kui uskumatult hästi nad tegelikult maitsevad?

Kui nüüd söök kõrvale jätta, siis Sao Paulo pole suutnud mind endasse armuma panna. Ta on liialt suur, liialt kosmopoliitne, liialt kontrastirohke ja mis kõige hullem, liialt külm. On küll talv, aga 14 kraadi on siiski harjumatult jahe, eriti kohalike jaoks, sest majades küttesüsteemid puuduvad. Jääb üle vaid loota, et lood on teistsugused Brasilias.