Ilha da fantasia

http://riotimesonline.com/brazil-news/rio-business/cost-of-living-soars-in-brazil/#
Natuke ingliskeelset lugemist lihtsalt tõestamaks, et mu jutt ülemõistuse käivatest hindadest on täitsa tõsi :)

Fortaleza esimene päev

09.09.11 Lennujaam. Self-service check-in. Tipin mina vahvasti oma nimetähti arvutiekraanile, kõik toimib kenasti, saan lausa aru, mida masin mult nõuab ning mõtetes leban juba rannaliival, kuulen ookeanilainete rahustavat kohinat ja naudin kerget värskendavat briisi.. Ah või, et nüüd on tarvis oma passinumber siis kirjutada jah, miskipärast on brasiillased aga otsustanud, et see ei tohiks olla mitte pikem kui 8 märki, mida ma siis nüüd oma üheksandaga pihta hakkan? Trükkimata seda nagu ka jätta ei saa, mine tea, ehk ei luba veel pärast lennukilegi. Egas midagi, lahkun iseteenindusest ja otsustan lasta lennujaama töötajal check-in’i minu eest ära teha.

Reisile läksime küll perega koos, aga lendama pidin Fortalezasse üksinda, koos kahe vahemaandumisega, sest kõik otselennud olid sihtkohta juba väljamüüdud. Seega kui tavaliselt kulub selle maa läbimiseks kaks ja pool tundi, siis minu sõit koos peatustega kestis enam kui kolm korda rohkem. Õnneks ei saanud vähemalt lennuki istekohtade pärast nuriseda: ei pidanud istuma ei kahe kõige tüsedama latiino vahel ega ka mitte nutva imiku kõrval, mõlemal lennul oli minu päralt aknapoolne koht. Kuigi ühes lennukis tuli selle saamiseks ennast eelnevalt pisut kehtestada: nimelt oli üks soliidsed eas naisterahvas juba mulle reserveeritud koha hõivanud ja jätnud keskmise pingi lahkesti vabaks. Otsustasin minetada viisakuse ja viidata asjaolule, et ta istub minu kohal. Õnneks tapvat pilku ei järgnenud, küll aga teatav segadus naisterahva näoilmes, uuris oma piletit, kiikas minu oma, sai oma veast aru ja eemaldus lahkesti minu istmelt.

Mainimata ei saa jätta ka, et: elagu lennukitoit! Paarkümmend grammi ülesoolatud kartulikrõpse ja neli küpsist ei olnud alati näljase vahetusõpilase jaoks just unistuste lõunasöök.

Igatahes, pärast tunde lennujaamas ja lennukis veedetud aega, olin lõpuks kohal. Hotelli jõudes oli mul täpselt 15 minutit aega, et end valmis seada ühe meie reisikaaslase üllatusjuubeliks. Seega ootas ees pidulik õhtusöök koos paarikümne keskealisega. Sünnipäeval oli ka kolm noorema generatsiooni esindajat, kaks neist aga pidevalt hõivatud peo korraldamisega ja see kolmas oli üks ütlemata igav persoon, kuigi tol õhtul ma selle järelduseni veel ei jõudnud. Pisut pärast keskööd korjas kaubik meid peale ja viis tagasi hotelli, et minna magama ning olla puhanud ja värske järgmiseks rannapäevaks!

Kõigest kaks nädalat pidin hoogu koguma, et oma esimest Fortalezas veedetud päevast rääkida, aga no ei ole kirjutamise vaimu peal olnud, lihtsalt ei ole…