Igavus teeb imesid – 19.08.11

Mõned nädalad tagasi ei olnud mul kodus millegagi oma aega sisustada: portugali keelest oli villand, sporti oli ka juba natuke tehtud ning telekas ei suutnud samuti enam meelelahutust pakkuda. Tuli leida alternatiiv, leidsin, hakkasin joonistama. Nüüd tahaks küll näha inimest, kes ei olnud selle lause peale üllatunud. Sõnad "Kristel" ja "joonistamine" üldiselt ühte lausesse ei mahu. Eestis, kui nüüd mõned kunstiõpetuse tunnid ja lasteaed välja jätta, ei proovinud ma seda kunagi teha. Ja lasteaiaga seoses on mul joonistamisest üsna negatiivsed mälestused; ma ei suutnud guaššidega isegi päkapikku paberile kujutada, värv valgus laiali ja jättis mulje nagu oleks maffia väikese vahva mehikese kallal käinud - kõige pealt teda pisut nukiraudadega tagunud, seejärel paar head hoopi jalaga äsanud ning kõige lõpuks tegelase sõelapõhjaks tulistanud - ja ta omaenese suurde vereloiku lebama jätnud. Võib-olla leiaksin ma sellele joonistusele praegu väga sügavamõttelise tähenduse, aga viie-aastasena ma just innovaatilise kunsti austaja ei olnud ning ainus soov oli asju kujutada tõetruult. Aga see oli asi, mis mul kohe kuidagi ei õnnestunud, proovisin kätt ka hobuseid joonistades. Pildid ei jätnud seekord küll muljet nagu oleksin äsja mõne traumeeriva veretöö tunnistajaks olnud, aga hobuseid ei meenutanud need olendid ka kohe mitte ühestki otsast, kui üldse mõnd looma, siis parimal juhul kõverate jalgadega koera ehk.

Seega olen väikesest saati joonistamist pigem vältinud, aga kuna vahetusaasta on „all about the new thigs“, siis otsustasin ka sellele tegevusele võimaluse anda. Esimese pildi joonistasin Kätlinist, teise endast ja Kerlist, kolmanda suvalisest tüdrukust. Selle viimase kritseldasin koolitunnis, lihtsalt selleks, et ärkvel püsida, sest kui eelneval ööl pole unetunde just ülemäära palju kogunenud, siis käib järgmisel päeval endaga ikka väga suur sisemine võitlus, et ärkvel püsida. Üks mu klassikaaslane nägi seda tööd ja küsis, kas ma soostuksin teda ka joonistama, kui ta mulle oma lapsepõlvest pärit foto toob. Olin nõus, mis seal ikka, nagunii polnud tolleks õhtuks tegemisi planeerinud. Sain pildi järgmiseks päevaks valmis, andsin selle tüdrukule üle ja otse loomulikult sattus see üle klassi rändama. Kõige tipuks tahab nüüd matemaatika õpetaja, et ma tema pojast pildi joonistaksin. Õhkõrna lootuse ma talle jätsin, kuigi suure tõenäosusega ma seda ettepanekut siiski vastu ei võta. Mulle joonistamisest juba aitab, viskan pliiatsi nurka, kuna tegelikult ei ole see tegevus, mida ma ülemäära naudiksin, see nõuab aega ja kulutab närve, kuna alati leidub detaile, mis kohe kuidagi välja ei tule. Nii et pean endiselt tõdema, et kunstnikku minust ei saa, aga kui väga vaja ja igavus tahab tappa, siis fotode järgi suudan midagi paberil kujutada.

Minu "esimene" joonistus
Tegelikult, ei ole see veel lõplik resultaat, kuna leidsin veel asju, mida parandada, aga foto kvaliteet, mille tegin valmis tööst, jätab soovida, seega tuleb sellega leppida

16. august - sotsiaalne killustatus

Pikema vaatluse tulemusel olen välja raalinud, kuidas inimesed meie klassis kihistuvad, ühesõnaga olen tegelenud nende stereotüpiseerimisega. Täie selguse saamiseks tegin sellest juttu ka ühe klassivennaga.

Laias laastus on meil olemas neli sotsiaalset gruppi:

1) „Sügavalt usklikud nohikud“, kes reedest pühapäevani veedavad aega kirikus ja ülejäänud nädala õpivad, et testides edukad olla. Ka mind kutsuti reede õhtusele kiriku noortepeole (jutu järgi kujutab see endast istumist, kus noored kuulavad muusikat, söövad ja räägivad jumalast), laupäevasele kogunemisele ja pühapäevasele palvusele. Ei käinud neist ühelgi, tundus natuke liialt silmakirjalik, arvestades, et minu ja nende usulised tõekspidamised kohe kuidagi ei ühti. Sellest hoolimata kavatsen ma vähemalt korra siinsele palvusele ikkagi minna, nii silmaringi täiustamise ja enese harimise mõttes, sest usk on siiski siinses kultuuriruumis endiselt väga olulisel kohal, kuigi tuleb tõdeda, et hakkab vaikselt oma tähtsust kaotama: st, et vanemad inimesed on veel väga jumalakartlikud, kuid noorem generatsioon usust enam nii väga ei hooli. (va sügavalt usklikud nohikud muidugi) PS! „lahedad inimesed“ nendega ühel peol ei käi!

2) „Tüübid, kellel puudub sotsiaalne elu“, ise nad sellest suurt ei hooli, neid ei huvita peod ning koolis nad üldiselt väga edukad pole, sest tundides suurema osa ajast magavad, kuulavad muusikat või vaatavad lihtsalt nüri näoga ümberringi ega pane tähele, millest õpetaja klassi ees räägib, kuigi pea jagab mõnel neist päris hästi. PS! „lahedad inimesed“ nendega koos ühele peole ei lähe (võinoh, kuidas saakski, selle grupi esindajad ju ei pidutse).

3) „Tüübid, keda peetakse nohikuteks, aga kes iga hinna eest üritavad ennast samastada lahedatega“ , on keskmisest parema õppeedukusega õpilased, kes ujuvad lahedate külje all, aga keda tegelikult ei aktsepteerita. Piir lahedate ja outsiderite vahel on üsna õhuke, nende ära tundmine ja määratlemine vajab juba teravat silma. Väliselt jätavad nad üpris „laheda“ mulje, nendega suheldakse, ajatakse juttu, klassiruumis ei istu nad eraldatult oma sektoris, vaid kesk „lahedaid“. Päris selgelt põhjust, miks nad „lahedate“ gruppi ei kuulu, pole ma veel suutnud välja selgitada. Outsider tüdrukutele on ilmselt saatuslikuks saanud nende ebapiisavalt atraktiivne välimus, poiste puhul on küsimuseks pigem suhtumine. Üks noormees pettis minu igatahes ära küll, olin veendunud, et tegemist on „lahedaga“, kuna kõik gruppi kuuluvad tüdrukud annavad talle küllaldaselt tähelepanu, aga võta näpust, kolmanda seisuse esindaja hoopiski. Ma usun, et tema näol on tegemist vahelüliga kahe grupi vahel: poisid peavad teda kindlasti kolmanda grupi esindajaks, „lahedad“ neiud pigem endasuguseks. PS! Hea õnne korral võivad nemad "lahedatega" ühele peole sattuda. See on pigem erand, mis kinnitab reeglit: "lahedad pidutsevad ainult isekeskis!"

4) Ja nüüd lõpuks need nõndanimetatud „lahedad“. Nende motoks on: „It’s all about your look. And maybe just maybe a bit about your attitude also.“ Seega oled sa siin automaatselt lahe, kui sul on välimust ning samal ajal oled suutnud vältida esimest kolme gruppi. „Lahedad“ omakorda jagunevad veelgi: tüdrukutega on asi lihtne, poistega on pisut keerulisem.

a) Ilusad tüdrukud, kel hommikul enese valmis sättimine võtab aega nii umbes valgusaasta jagu. Kuigi tegelikult kõik „lahedad“ tüdrukud ennast igal hommikul ei meigi, aga siis peab neiul ka keskmisest parem välimus või tugev autoriteet olema

b) Poisid, kes on teiste jaoks meelelahutajad: need on need kutid, kes iga hinna eest üritavad nalja teha. Nende meelistegevuste hulka kuuluvad näiteks kana kaagutamist imiteerides mööda klassiruumi ringi jauramine, vahetunnis tantsimine ja tundide ajal kommentaaride pildumine.

c) Poisid, kes peavad ennast ilusateks ja kelle suhtumine sellest tulenevalt on keskmisest ülbem. Nende lemmik tunni sisustamise viis on kustukummi tükkide, paberkuulikeste või muude kättejuhtuvate esemete loopimine teiste õpilaste suunas. Nemad on ka põhilised klassiruumis jalgpalli mängijad, st, et leitakse asi, mida on võimalik jalaga taguda ja las mäng alaku!

d) Noormehed, kes tegelevad „vahetundides“ (kuna tegelikult meil neid ju ei ole) muusika mängimisega. Seega nemad on tüübid, kes veavad kooli kaasa kõlareid. Lisaks sellele on nende seas populaarseks eneselõbustamise viisiks ka pliiatsite ja kätega vastu lauda tagumine, nõnda üritatakse muusikale omaltpoolt pisut rütmi lisada. Üllataval kombel on mõni neist isegi päris osav.

e) Ja siis on veel mõni noormees, keda ei saa ühegi konkreetse grupi alla paigutada, nemad on igast „lahedate“ rühmast kokku korjanud üldiselt kõige meeldivamad omadused. Seega teevad nad nalja, aga ei pinguta üle, taovad biiti kõigist kõige paremini ja on oma välimuse poolest täitsa arvestatavad.

Lahedad inimesed teistesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvaid inimesi ei vihka, seega päris USA highschool filmidega asjad ei sarnane, selgeid queen bee-sid siin pole, cheerleadereid ega rumalaid, aga selle eest tugevaid sportlasgruppe samuti mitte. Siin on tegemist lihtsalt erinevate huvigruppidega, kes üksteisega lävimisest on pigem hoidunud.

Ärge seda kirjutist nüüd puhta kullana tõe pähe ka võtke, kirjanduslikud ülepingutused on mulle üsna omased, kuigi väljamõeldisega tegemist pole, oma tõepõhi on kõigel olemas :)

Järjekordne fun fact: esimese grupi liikmed kutsusid mind söögivahetunnis endaga kaasa, et mulle oma koguduse juhti tutvustada ja ega nad mind siis tühja asja pärast tülitanud, olen nüüd nimelt kolmekeelse piibli omanik.

Ja, kes mingitel seletamatutel põhjustel seda listi oma elus veel kunagi näinud pole, siis lugege kindlasti läbi: http://lilmisscs.jimdo.com/free-time/estonians/

11.august - Uhke on olla eestlane

Istud auditooriumis ja tunned, kuidas külmavärinad käivad üle selja, kananahk tõuseb ihule (ilmselgelt mitte jaheda ruumi tõttu) ja õnnis tunne koguneb südamesse: oled uhke oma riigi, oma rahva, oma inimeste üle. (Järjekordne flashback laulupeo aadressil)

Igatahes lugu järgmine: pärast viiendat tundi koolis, tuldi ja öeldi meile, et hop-hop, nüüd kõik püsti ja auditooriumisse, õpilaste päeva puhul ei ole teil viimast tundi, minnakse hoopis üht nö loengut kuulama. Mul polnud kõige õrnemat aimugi, millest meile rääkima hakatakse, polnud teistelgi. Esialgu sain aru, et tegemist on kõigest ühe filmi esitlusega: „Lixo extraordinario“ http://www.imdb.com/title/tt1268204/ , tuli aga välja, et film oli kogu loo juures teisejärguline, vähemasti minu jaoks. Põhirõhuks seati hoopis programmi Limpa Brasil tutvustamine. Enne veel, kui seletav video mängima pandi, teadvustati, et on üks pisike riik Euroopas, nimelt Eesti, kus prügi sorteerimise süsteem on väga heal tasemel (nõnda sain mina asjast aru). Mõtlesin, et nojah, mis seal ikka, ju oli keegi tähtsatele onudele seal laval öelnud, et üks eestlane siis koolis käib ja seepärast ka meie riigi näiteks tõid, hoolimata sellest, et meie süsteeme ei anna võrreldagi näiteks Saksamaaga. Siis aga käivitati video, http://www.youtube.com/watch?v=A5GryIDl0qY , sel hetkel sain ma lõpuks aru millest jutt tegelikult käib! Esimene reaktsioon: OMG, GUYS, IT’S ESTONIA, really, are you kidding me, this video is about MY COUNTRY, this is MY LANGUAGE, OUR PROJECT! Ja ei näidatud seda klippi mitte selle pärast, et üks tüdruk Eestist tuli nende kooli õppima, seda näidati, sest olime tõesti millegagi hakkama saanud, meid, eestlasi, seati eeskujuks teisel pool maakera. Ja nii püüavadki brasiillased, nagu juba paarkümmend teist riiki seda teinud on, astuda meie jälgedes ja korraldada siin 21. augustil oma Teeme ära!

3.Agosto: o primeiro dia de escola

Nõndaks, kolmapäeval, kolmandal augustil algas mul kool. Miks just kolmapäeval, seda ei ole suutnud veel keegi ära põhjendada. Ausalt öeldes, on raske seda asutust üldse meie mõistes kooliks nimetada: jah, hoone ülesehitus on küll sarnane: olemas on nii klassiruumid, koridorid, söökla kui ka võimla, aga selle välise keskkonnaga sarnasused ka lõppevad. Inimesed ja nende suhtumine on põhjamaadega võrreldes ikka kardinaalselt erinevad. Kui Eestis üritavad kõik (leidub muidugi ka meeldivaid erandeid), kel silmanägemine vähegi lubab, õpetajast võimalikult kaugele istuda, sulanduda ühte tagumise seinaga, hoida klaasistunud pilk enda ees lebaval vihikul, lootes nõnda jääda märkamatuks ja pääseda õpetaja poolt esitatud küsimustest, siis siin on asjalood teisiti: hommikul astud klassi sisse, vead oma pingi kuhu iganes hing ihkab, kuid üldiselt sätitakse need üheks suureks puntraks klassi etteotsa, ning asud õpetaja ja kõigi ülejäänud klassikaaslastega vestlusesse. Õpetajate jaoks kõlab ilmselt üsna idülliliselt, et siinsed õpilased tahavad olla osa tunnist ja et nad tõesti tahavad suhelda, aga ausalt, soovitan igal eestlasest õpetajal, kes ei ole oma õpilaste aktiivsuse või tunnis valitseva korraga rahul, veeta siinses koolis mõned minutid ja ma olen üsna veendunud, et keegi neist ei nurise enam sel määral meie õpilaste ega meie haridussüsteemi üle. See on lihtsalt uskumatu, mis siin toimub, tegemist on pigem laste jaoks meelelahutuskeskusega, kuhu nende vanemaid neid igal hommikul toovad, lihtsalt eesmärgil neid jalust ära saada, sest õppimiseks ja õpetamiseks on seda tegevust siin ikka väga raske nimetada. (NB! Kool kus ma käin, on üks hinnatumaid siin rajoonis, seega ei kujuta ma ette, mis neis teistes koolides veel toimub).

Hommikul jääd tundi pisut hiljaks: pole hullu, kõigepealt lähed viskad õpetajale käppa, siis kallistad sõpru, lähed istud kohale ja hakkad nendega juttu rääkima. Teoreetiliselt peaks siinsed tunnid kestma 50 minutit ja järgnema üksteisele vahetult, ilma vahetundideta. Asi näeb välja aga järgnev: õpetaja ilmub klassi, lobiseb pisut õpilastega suvalisel teemal, räägib paar sõna asjalikku juttu, kirjutab midagi isegi tahvlile, laskub õpilastega diskussiooni (st, et kõik räägivad võidu ning tundub, et siin kehtib reegel, et õigus on sellel, kellel on kõige valjem hääl), kaldub teemast kõrvale, ajab juttu ja lõpetab tunni ning seejärel liigub järgmisesse klassi. Õpilased aga peavad oma ruumis paigal püsima.

Kui müra tundus ennist vali, siis nüüd muutub see kõrvulukustavaks, oma kõrval istuva inimesega vestlemist (loe: äärmiselt valjul häälel kisendamist) sel ajahetkel, võiks võrrelda jutuajamisega ööklubis, kus trumm ja bass peksavad nõnda kõvasti, et ruumist lahkudes oleks kõrvad justkui vatti täis.

Õnneks oli ka vähe nö kultuursemaid tunde, nimelt kirjandus oli siin üsna rahulik, aga seda hoopis teisel põhjusel, kui õpetaja suur autoriteet: õpilased peavad tema tunde lihtsalt nõnda igavaks ja uinutavaks, et kasutavad oma aega hoopis puhkamiseks, seega uinak kirjanduse tunni ajal ei ole mitte võimatu.

Tänases hispaania keele tunnis, moodustasime 50 minutit gruppe, kellega kunagi kauges tulevikus mingeid asju koos teeme ja sellega asi piirduski. (Kui asi nõnda „intensiivselt“ edasi jätkub, siis pole kahtlustki, et hispaania keel aasta lõpuks suus on!!)

Igatahes tunnid algavad siin kell pool 8, seega ärgata tuleb veel varem kui Eestis, aga selle eest lõpeb kool iga päev kella ühest. Teisipäeval ja neljapäeval on aga neli tundi veel pärastlõunal kah, seega vahepeal koju/söögikohta einestama ja siis kooli tagasi. Ühtekokku on mul nädalas 38 tundi, pisut vähem kui Eestis oli, kuid siin moodustavad neist valdava enamuse reaalaineid: 4-5 keemiat, 4 bioloogiat, 4 füüsikat ja 5 matemaatikat nädalas.

Koolivorm on mul siin ka täitsa olemas, jälle totaalselt erinev: kui Eestis pigem oodatakse, et dressidega kooli ei minda, siis siin on just nimelt dressid (kahte erinevat sorti isegi) mu koolivormiks.

Funfact: üritasin täna läbi klaasukse kõndida, tuleb tunnistada, endiselt võimatu!

PS! Ärge olge mu kirjutiste suhtes nõnda kannatamatud, kindlasti ei hakka ma ka edaspidi neid senisest tihedamalt postitama, kirjutan siis kui miskit öelda on :)