Ühel tõelisel vahetusõpilasel on alati rääkida mõni tagantjärele naljakas äpardus (kui märkad võõramaise välimuse ja lõhkiste pükstega neiut kodu suunas lippamas, siis on täiesti võimalik, et ta on võtme puudumisel just üle kahe ja poole meetrise värava roninud ja sealjuures oma riided lõhki käristanud), piinlik seik (kui lisaks kõigile ülejäänutele ainetele, kukud sa koolis läbi ka inglise keele testis, hoolimata sellest, et tegemist on su emakeelega, siis võib natuke häbi olla küll), keelebarjääri tõttu tekkinud kohatu vestlus (kui vahetusema surmkindlalt väidab, et sööki valmistav vahetusisa on gerat „cock“, siis naeruturtsatus vahetusõpilase suust on igati mõistetav) või lugu ühistranspordiga eksimisest (kui Saksamaa keskkooli asemel avastad ennast hoopis Prantsusmaa piirilt, siis võib üsna julgelt väita, et istutud sai vale rongi peale). Minuga, kuni tänaseni, midagi uskumatult tobedat juhtunud polnud, kui just üks väike tulekahju vannitoas välja jätta. Järgnev kentsakas juhtum on aga ideaalne näide sellest, kuidas tõesti mitte ükski vahetusõpilane ei lahku külastatavast riigist ilma humoorikate ja kummaliste seiklusteta.
Pühapäevane imeilus päev, täpselt piisavalt soe ja varjuline, et võtta ette külaskäik kohalikku loomaaeda. Üsna ringkäigi lõppfaasis, kaelkirjakute ja sebrade asemel, köitis mu pilku hoopis teepervel seisev luksusauto. Just selle sama uhke kabrioleti pöörlevatest valuvelgedest saigi kogu lugu alguse. Hoolimata sellest, et sarja „Pimp My Ride“ on vaadatud rohkem kui kordi kaks, ei mäletanud ma, kuidas sõna velg inglise keeles kõlab. Lootuses, et ehk oskab „õde“ mu mälu pisut värskendada, lappasin ma kiiresti sõnastikku, et leida portugalikeelne vaste. Aga ei miskit: sõna „velg“ osutus tolle leksikoni jaoks liialt spetsiifiliseks, paremat tulemust ei andnud ka „ilukilp“. Naljaga pooleks sai öeldud saatuslik lause: „See sõnastik on nõnda kasutu, et ma võiksin selle lausa minema visata!“ Sel samal hetkel, kerget heiteliigutust imiteerides, pudenes raamat mu käest. Ja et oleks ta siis mu nina ette murule kukkunud, oh ei, lendas ikka kohe üle puusakõrguse aia, ületas meetrise mururiba ja maandus kraavi, mis on rajatud tõkestamaks elevantide pääsu inimeste juurde. Teisisõnu, mu sõnastik vedeles nüüd hiiglaslike imetajatega ühes aedikus (tuleb vist olla õnnelik, et me tiigripuurist ja alligaatoritest eelnevalt juba möödunud olime). Nii me siis seisime seal, üsna nõutute nägudega, kaks tütarlast ja kaks elevanti, meie vahel lebamas hindamatu väärtusega sõnaraamat. Kuigi kalkuleerides tundus, et sõnastikku oleks võimalik ka ise edukalt päästa, siis soovitas terve mõistus sellegipoolest pöörduda loomaaia töötajate poole. Aedikusse sisenemine oleks iseseisvalt õnnestunud küll ilma suurema vaevata ning ka sõnastiku kättesaamine poleks probleeme valmistanud, takistuseks oleks võinud saada ainult hilisem väljapääsemine. Kaheksakümne kraadise nurga all olev, silma järgi hinnates 1.75 meetri kõrgune telliskivisein, ei sisendanud just ülemäära suurt enesekindlust. Kuigi elevantidega ühte puuri lõksu jäämine oleks lugu ilmselt veel kordades värvikam muutnud, otsustasime ikkagi lõunapausil olevaid töötajaid oodata. Pärast paarikümmend minutit konutamist ja seletamist õnnestuski tabada elevantide hooldaja, kes meid lahkesti abistas. Veel viis minutit ja operatsioon „päästkem pudrunäpse eestlase väärtuslikem vara“ oligi edukalt lõpule viidud.
Ja tänase jalgpallikohtumse kokkuvõte: sel ajal kui iirlased jalgpalli tagusid, mängis Eesti meeskond Ungari kohtunikuga kaarte :)
