28. juuli - söömatalgud

Kuna mu noorem vend Leonardo sõidab järgmisel neljapäeval aastaks Mehhikosse oma vahetusaastale, siis arvas host-ema, et meil on viimane aeg terve perega minna sööma churrascariasse – restorani, mis on spetsialiseerunud sütel küpsetatud ja grillitud liha pakkumisele.

Tegemist on kohaga, kus tuleb tasuda kindel summa ja seejärel võid süüa nii palju kui magu vähegi kannatab: seega olime end hommikusöögiga kõik tagasi hoidnud. Alustatakse aga hoopis buffee lauaga: kümneid erinevaid sorte juustusid, krevette, kala, sushit ja veel mitmeid-mitmeid roogi, mille ülesnimetamine võtaks ruumi vähemasti ühe novelli jagu. Igatahes ei soovitatud mul ennast sellest külmlauast lõhki süüa, sest lõunasöögi parim osa – liha – serveeritakse hiljem, kui oled selleks vastava lipikuga märku andnud. Ümber laua sebivad kelnerid, käes hiiglaslikud lihavardad: alustades lehma ribidest, lõpetades kana südamega, ja pakuvad vahetpidamata kõiki neid hõrgutisi. Valik oli tõesti mitmekesine, aga ma usun, et ma suutsin proovida kõiki erinevaid sorte, mida meile serveeriti. Kui oled otsustanud enda nuumamise lõpetada, keerad oma lipikul jälle teise külje ja kelnerid jätavad su rahule.

Nüüd on kätte jõudnud hetk, kus surm on silme ees, kõht on pungil ja sisse ei mahu enam kübetki toitu, tahaks hakata lihtsalt voodi poole veerema, aga ei, asi ei lõppe nii lihtsalt, sest söömata on ju veel magustoit! Üldiselt mulle siinsed desserdid väga ei sümpatiseeri, sest suhkruga end tagasi ei hoita. Lihtsaim viis endale maitse ette kujutamiseks on osta poest üks suvaline kook, lõigata endale väike tükk, sinna peale raputada supilusikatäis suhkrut ja teine sama palju kondenspiima; viimast armastatakse siin ikka meeletult. Sõna MAGUStoit õigustab Brasiilias ennast täielikult, minu maitsemeel selle suhkrukogusega veel päris harjuda pole suutnud.

Teel koju küsis host-isa minult, kas mulle saunas meeldib käia. Tõelise eestlasena vastasin muidugi jaatavalt. Jutt läks siis sellele, kui kõrge saunas ka temperatuur olema peaks. Leo ütles, et nemad käivad saunas 50 kraadiga, võite ette kujutada minu üllatusest pikaks veninud nägu. Järgnes vestlus:

Kristel: In Estonia we go to the sauna when it’s about 100.
Leonardo: ok, I see, you mean Fahrenheits.
K: no, degrees
L: CELSIUS?!
K: yes
L(priceless face): omg, grazy peole!

Einoh, egas midagi, eks ma jään siis oma 50 kraadist sauna ootama, kuigi sama hästi võiksin siin lihtsalt suvel päikese kätte seisma minna ja sama kuumus oleks hetkega saavutatud.