Jäin täna kooli kaheksa minutit hiljaks, sest õde magas pisut liiga kaua ning liiklus just ka kiiret kohalejõudmist ei soosinud. Vahva, teine nädal, juba olen halbade laste nimekirjas ja pidin koos teiste pahade õpilastega hilinejate klassiruumis järgmise tunni algust ootama.
Ja nüüd kiirelt lühidalt ja kokkuvõtlikult sellest, miks ma vahetasin kooli ja miks ma uues peres elan.
Eellugu:
· Enne minu saabumist oli peres nr 1 täpselt üks vaba tuba, kus vanaema aeg-ajalt ööbis, kui ta meile külla tuli.
· Pärast seda, kui noorem vend Mehhikosse oma vahetusaastale läks, vabanes ka teine tuba.
Muutused:
· Vend tuli vahetusAASTALT tagasi pärast ühte KUUD. Tema tahtis oma keskkooli õpinguid seal jätkata, kõik hinded siia üle kanda ja siis järgmisel aastal koos oma vanade klassikaaslastega lõpetada. Mehhiklased nõnda ei arvanud: ei mingit akadeemilist aastat, kultuuri aasta hoopis, KULTUUR ja KOGEMUSED on need mille pärast Rotaryga vahetusõpilaseks minnakse. Vennale see ei sobinud ja tuli tagasi (tegelikult on neid tagasituleku põhjuseid ilmselt pisut rohkem, aga las see jääda). Järele jäi ÜKS VABA TUBA.
· 90-aastasel vanaemal muutus tervis halvemaks, külastati arsti ja selgus, et on vaja minna operatsioonile. Taastumine sellest võtab aega vähemalt ühe kuu jagu ning selle perioodi jooksul vajab ta pidevat hoolitsust, kuna söömine on antud olukorras äärmiselt raskendatud. Seega vanaema kolis meie majja elama. Järele ei jäänud ÜHTKI VABA TUBA.
Tagajärg:
· Ruumi puudumisel tuli vahetada perekonda. (Võimalik, et lähen oma esimese pere juurde vahetusaasta lõpus veel tagasi, aga kindel pole siin miski.)
· Tuli vahetada kooli ja seda tegelikult mitte kolimise põhjusel, vaid lihtsalt seepärast, et jube kallis oli too, kus ma käisin, nii 70-80000 EEKi aastas (jah, ma arvestan asju ikka veel vanas rahas). Oli küll 50%-line õppetoetus, kuid siiski. Ja seda raha maksis minu esimene vahetuspere, sest nende soov oli, et ma sinna kooli läheksin, kuigi Rotary oli mulle leidnud ka 100%-lise õppetoetusega kooli. Aga kuna vend oli nüüd tagasi, tuli ka tema õpingute eest maksta, mis on veel kordades kallimad, sest tema käib meil udupeenes ingliskeelse õppetööga Ameerika koolis. Õppemaksu tasumine meie mõlema eest ei oleks rahakotile just kõige meeldivamalt mõjunud ja kuna mul ei ole ju tegelikult vaja heas koolis käia, sest mina olen oma kultuuriaastaga rahul ja algusest peale teadlik, et hindeid mul vaja pole, siis pidin minema kooli, mille õppemaks on väiksem.
Valituks sai õppeasutus, kus käib minu eeldatavas teises vahetusperes elav üheksa aastane tüdruk, kuna sinna kooli minnes oleks vanematel hea lihtne meid mõlemaid ühiselt sõidutada. Paberimajandus ja asjaajamine ei sujunud seal aga kohe mitte üks raas: ei suudetud leida lahendust, kuidas mind välisõpilasena üldse registreerida saaks. Pärast ühte kuud ootamist loobusime. Läksin kooli, mis Rotary poolt varem organiseeritud oli. Põhjus, miks ma seal kohe algusest peale käima ei hakanud, oli asukoht: liiga kauge teine. Mackenzie asus vähem kui 15 minuti rattasõidu, Ciman enam kui 15 minuti autosõidu kaugusel; seega oleksin pidevalt vanematest sõltuv olnud.
Pärast pere vahetamist üllatus-üllatus kolisin veelgi kaugemale: nüüd kulub kooli jõudmiseks 30 minutit ja kuna ühistransport siin linnas kahjuks soovitul kombel ei toimi. (Valitsus lubab, et paari aastaga olukord paraneb, sest Brasilia on üks neist linnadest, mil on au korraldada 2014nda aasta jalgpalli WorldCupi. Siinsed elanikud nõnda optimistlikud aga ei ole, sest hoolimata lubatustest, ei ole seis ühestki otsast paranenud. Kui puudulik ühistransport ja organiseerimatus lennujaamas endisel kujul säilib, siis saab see paar kuud siin küll tõeline kaos olema. Kuigi kaos saabub minu hinnangul niikuinii: teades brasiillasi ja nende suhtumist kellaaegadesse, on see vältimatu, sest aeg on miski, mis siin riigis ei eksisteeri.) siis peab keegi mind igal päeval edasi-tagasi sõidutama.
Ja et asju nüüd veel segasemaks ajada, siis ei kolinud ma mitte 9-aastase tüdrukuga perre, vaid hoopis ühe Rotary klubiliikme juurde. Nüüd on mul kolm õde: 24-, 26- ja 30-aastane ning jah, nad elavad kõik ikka veel kodus ja õpivad ülikoolis.
Mind paneb jätkuvalt imestama, miks nad mu enda juurde elama võtsid, ei ole neist keegi käinud vahetusaastal, seega igasugune kohustus selleks puudub. Minu pähe küll ei mahu, miks keegi võtab vabatahtlikult ja rõõmuga oma koju elama võõra inimese ja seda mitte kolmeks päevaks ega isegi mitte kolmeks nädalaks, vaid enam kui kolmeks kuuks. Muudab selle võõra pärast oma elukorraldust: kaks õde kolisid ühte tuppa elama, et mina endale isikliku ruumi saaksin; sõidavad igal päeval maha tunde, et mind kooli/trenni/igale poole mujale viia-tuua. Rääkimata rahalistest kulutustes: üks lisa pereliige toob endaga tahes-tahtmata kaasa suurenevaid väljaminekuid.
Minu jaoks jääb müsteeriumiks, miks üks pere endale sellise koorma tahab võtta. Aga tundub, et siin tahetakse, sest tegelikult ei ole ka minu järgmisel perel selleks absoluutselt mitte mingisugust kohustust. Aga ma ei kurda, tore ju kui abivalmeid inimesi maailmas leidub.
Ja nüüd üks järjekordne vahva seik minu, mis oleks, kui korraldaks vannitoas väikese tulekahju, elust:
Pühapäeva hommikule kohaselt tundus pesemine igati sobilik tegevus olevat. Kõik oli meeldiv ja tore kuniks dušši kohal olevad lahtised juhtmed (ei tundunud juba esmapilgul kõige ohutum lahendus olevat) heleda leegiga süttisid. Võite ette kujutada minu üllatust, kui eeldatavalt rahulik dušši all käik hoopis ehtsaks tuleshowks muutus. Intsidendi parimaks kirjeldamiseks võib võrdluse tuua sünnipäevatordil kasutatava vulkaanküünlaga, mis suure särinaga põlema läheb, igas suunas sädemeid pillub ja seejärel vaikse susinaga kustub. Just nõnda juhtus ka minu juhtmetega.
Isikliku vannitoa kasutamise privileegi võin nüüd vähemalt nädalaks unustada, sest sooja vett mul seal enam pole. :)
No comments:
Post a Comment